Musta joone taga. Kui sa kirvest ei kasuta, siis tuleb nuga

Hanna libises vaikselt mööda öist korterit, ta kartis väiksematki müra tekitada. Väljas hahetas ja uue päeva tekkivas valguses märkas Hanna kirvest. Kirves oli samas toas, kus magas Andre, see toetus lillelise tapeediga seinale, vars kutsuvalt püsti. Hanna tardus, kummardades hämaruse sisse, et kuulata kõikehõlmavat soovi enda sees.

Naine astus kolm sammu, kummardas ja võttis kirve kätte. Hääletult, painutades mõlema käe peened sõrmed ümber sileda pruuni puu. Halli varjuna liikus Hanna magava mehe voodi ette ja lõi kiiresti ning otsustavalt. Mitu korda. Nüüd on see läbi, igaveseks! 

Õudne mõttepilt pani naise võpatama ja Hanna põgenes toast, tekitades rohkem müra, kui oleks soovinud. Kaugemale kirvest ja selle lubadustest! Naine istus köögis toolile, tõmbas põlved lõua alla kronksu, võttis kätega jalgade ümbert kinni ja oigas tasakesi. Pisarad olid otsa saanud. Saaks see öö ometi otsa ja Andre lahkuks! Hanna polnud silmatäitki maganud. Ta kuulis, kuidas Andre mõmises toas hiljutisest mürast häirituna ja kangestus. Aga mees keeras vaid unesegaselt paar sõna lausudes külge ja siis saabus taas vaikus.

„Ma saan sellega hakkama, pean vaid ootama,“ sosistas Hanna iseendale. Ta uskus, et seejärel muutub ka maailm tagasi värviliseks. Maailm oli kaotanud värvid juba sellest ajast, kui neil asjad Andrega lõplikult nässu olid läinud. Nad olid lahku kasvanud. Hanna soovis areneda, õppida, suhelda ja uusi asju avastada. Andre avastas ka maailma, aga soovis aga aina enam Hannat kontrollida. Kahtlustas isegi Hannat raamatuid lugedes, et ehk on need mingit moodi kooselule sobimatud.

Sel õhtul oli Andre jälle tulnud sõbralikult naeratades ning temale mitteomaselt, alandlikult. Juba poolteist kuud samamoodi, pea igal õhtul või üle päeva.

Noored istusid maha, tegid alustuseks näo, et kõik on korras. Vahetasid mõned repliigid päevaste või viimaste päevade sündmuste osas. Naeratasid teineteisele, kui vanad sõbrad.

Seejärel läks kõik vana rada pidi.

Nagu ikka, alustas Andre: „Lepime ära, ma ei saa ilma sinuta elada!“

„Ma ei saa, ma ei armasta sind enam. Ma ei saa sinuga koos elada. Anna andeks!“

„Ma ei jäta sind rahule, ma tulen ikka ja jälle tagasi, saad sa aru?“ Andre vaatas paluvalt Hannale otsa.

Hanna vaatas teda ja imestas. Miks ta seda teeb? Kui kaua see kõik veel kestab? Hanna oli väsinud, ta soovis hakata tegelema uute asjadega, nendega, mis maailm pakkus. Ta oli nõus ka üksi olema, et puhata. Kuidas mees küll aru ei saa, et peale kõiki neid jamasid, mis ta korraldas, Hanna enam ei taha. Et Hanna ei taha mitte midagi, mis oleks nende kahega seotud.

„Tead, kui väsinud ma kõigest sellest olen,“ vaatas Hanna nukralt ja sisendavalt (ta oli seda igal päeval harjutanud) mehe hallidesse silmadesse, lootes, et seekord jõuab sõnum kohale: „palun, palun sind, lähme palun oma rada pidi edasi. Meil ei tule enam omavahel mitte midagi välja. Kas sa läheksid palun ära ja jätaksid mind rahule?“

„Kuidas sa saad mulle seda teha, peale kõike, mida ma sinu heaks teinud olen? Pealekauba kõik need riided, mis ma sulle ostsin, kõik …“ Andre oli solvunud. Ta uskus tõemeeli, et oli Hannat kaitsenud ja tema eest hoolitsenud. See oligi tõsi. Andrel oli enam tutvusi, raha ja kogemusi. Hanna meelest olid kingitused olnud vaid mehe kiindumuse puhangud. Muidugi oli lahe, kui said selga supermoe  lõike. Aga see polnud olulisem.

“Ma tahan ise loov olla ja hullumeelne sealjuures,” mõtles Hanna koolis.

„Taevake, riided! Ma ei saa ju sellepärast sinuga koos olla. Sa võid võtta kõik need riided. Seeliku, mantli …“ jäi Hanna korraks mõtlema: „ahjaa, kõik muud asjad võid ka ära viia, köögitarbed. Jäta mind ainult rahule. Ma ei kavatse enam mitte kunagi sinuga koos olla.“

Andre võttis sinisest pakist kaks sigaretti ja ulatas ühe Hannale. Mõlemad istusid mornilt teineteise vastas, tõmmates sügavalt suitsu kopsudesse ja tükk aega vaikides, justnagu kogudes end enne uut lahingut.

„Sa ei saa ilma minuta hakkama, vaata, milline sa oled, kaootiline ja abitu. Sa lähed omadega rappa,“ Andre osutas nimetissõrmega Hanna poole.

Hanna ei läinud teemaga kaasa: „Andre, sa oled südamlik ja ilus mees. Naised jooksevad sulle tormi. Ma soovin sulle ausõna kõige paremat armastust, mis üldse leida võib. Aga see pole mina.“

„Sa oled kergemeelne, sind peab vaos hoidma! Sa ei oska näha maailma. Sa riputad end meeste külge, kes sind jahivad.“ jätkas Andre.

Ja nii see keris. Hanna oli kõva kui kivi, Andre katsetas kõike, mis pähe tuli, isegi seda: „Ma ei saa ilma sinuta elada, Hanna! Saad aru, ma tapan ennast ära!“ Hanna vastas midagi lohutavat, aga ise mõtles, et kasvõi, tapa end, oleks see vast kergendus. Vahel ähvardas Andre tappa ennast ja Hannat. Aga enamasti tüli kulmineerus, siis pinge vaibus ja Andre läks minema.

Seekord oli teistmoodi.

„Ma olen otsustanud, et ma ei tüüta sind enam kaua,“ ütles Andre, kummaliselt leebunult. Ta vaatas Hannale otsa ja pakkus jälle sigaretti.

Hanna tundis lootust. Kas lõpuks ometi? Ehk on Andre tõesti otsustanud see jama lõpetada? Muigugi! Kaua võib! Ta võttis sigareti ja uskus hõõguvas punases sigareti otsas nägevat uue elu leegitsevat sädet.

„Oo, see on küll tore,“ vaatas ta tänulikult, sigaretisuitsu pikalt välja puhudes, Andrele otsa. Tuba nende ümber oli halliks suitsetatud ja hiigelsuured lilled tapeedil mõjusid muinasjutulistena. Me lahendamegi selle loo nii, et keegi väga palju haiget ei saa, mõtles Hanna.

„Ma küsin viimast korda, Hanna. Kas me lepime ära?“ Andre istus, eemaloleval ilmel, justnagu ei huvitaks vastus teda üldse.

„Muidugi mitte. Me oleme sellest nii palju rääkinud. Ma soovin sulle tõesti kõike head.“

Andre tõusis püsti: „Hea küll. See on sinu otsus. Pea see meeles.“

Hanna ei jõudnud reageerida. Ta visati kui jahukott voodisse, riided kadusid ta ümbert hetkega. Mees vägistas ta vaikides ja põlglikult.

„Söö, lits,“ ümises ta vaid, kui oma riista Hanna suhu vajutas. Hanna käed olid surutud ta enda keha alla.

Ega naine poleks enda kaitseks midagi teinud. Ta nägi, et kõik oli varem ette kavatsetud ja iga vähimgi liigutus oleks lõppenud veel millegi hullemaga.

Ning siis oli see läbi. Andre jäi voodile lebama ja Hanna põgenes toast. Hetk hiljem kuulis ta mehe norskamist.

Hanna oli lõputult köögi toolil istunud, käed ümber jalgade põimitult. Väljas oli juba valge.

Hanna kuulis, kuidas Andre liigutas end voodis. Keeras ühele küljele ja siis teisele. Iga kord jättis Hanna hingamise katki, et paremini kuulata. Mis nüüd juhtub?

„Tere hommikut,“ kõndis Andre kööki. Ta oli unine ja rahulik, heitis Hannale sõbraliku pilgu. Hanna põgenes tuppa ja istus kirjutuslaua taha, tegi näo, et loeb dokumente.

Andre sammus tuppa, lohistas tooli Hanna juurde ja istus. Vaatas naisele õrnalt silma. Mehe käsi tõusis, see leidis naise sõrmed. Ükshaaval silitas Andre Hanna sõrmi ja seejärel võttis mees naise pihu: „Kas me lepime ära?“

Hanna, kes oli niigi tooli sügavusse liibunud, vastas vaikselt: „Mitte mingil juhul.“ Kas mees siis aru ei saa, et peale eilset pole enam mitte mingit võimalust? Mitte kunagi?

„Hästi, Hanna, see on sinu otsus,“ lausus Andre. Ta tõusis ja läks toast välja. Hanna hingas välja. Ta uskus, et selleks korraks on oht möödas. Nüüd ometi peab kõik lõppema. Andre on aru saanud, mis ta eile tegi ja läheb minema. Igaveseks. Hanna tundis, kuidas kergendus tema seest kerkib.

Andre tuli tuppa tagasi, otsustaval sammul otse Hanna poole ja kui ta seina najale asetatud kirvest möödus ja veidi ettevaatamatult end keeras, nägi Hanna, et mees hoiab selja taga suurt ning tugevat, köögist võetud nuga.

Otsustamiseks oli vaid viis sammu.

Hanna hüppas mehele kaela, vasaku käega mehe paremast, noaga käest, kinni haarates.

„Ma olen nõus proovima!“

„Ma ei usu sind enam!“

„Aga mina usun, ma tõesti usun, et meist saab asja!“

Andre püüdis enda nuga hoidvat kätt vabastada. Hanna hoidis sellest kinni. Teise käega rippus ta mehel kaelas. Nad vaidlesid mõnikümmend minutit, kuni mees leebus.

*

Seksuaalne vägivald on igasugune seksuaalse sisuga käitumine, mille kaudu kontrollitakse, manipuleeritakse või alandatakse teist inimest. Seksuaalne vägivald võib olla paarisuhtes enam levinud, kui seda arvatakse. Siin peituvad põhjused kaua aega valitsenud patriarhaalsetes arusaamades, et abielus või paarisuhtes olemine tähendab kohustuslikku allumist partneri seksuaalsetele soovidele. Seksuaalsest vägivallast võib rääkida kui tegemist on järgmiste nähtustega:

  • Mittesoovitud seksuaalsed puudutused (käperdamine) ja märkused;
  • Pealesunnitud suguühe partneriga;
  • Partneri poolt pealesunnitud suguühe kellegi teisega kui partner;
  • Intiimsetele kehaosadele valu tekitamine (sadism);
  • Vägistamine.

allikas: www.kriminaalpoliitika.ee

 

Jaga: FacebooktwitterredditmailFacebooktwitterredditmail
Jälgi: FacebookFacebook

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga